Josephsoni efekt

Josephsoni efekt on ülijuhtivusvoolu üks nähtustest, mille korral elektrivool läheb läbi õhukese dielektrikukihi (isoleerkihi), mis eraldab kaht ülijuhti. Niisugust struktuuri ülijuht-mittejuht-ülijuht nimetatakse Josephsoni kontaktiks või Josephsoni siirdeks, lühend SIS (inglise keele sõnadest superconductor–insulator–superconductor) või SNS (superconductor–non-conductor–superconductor). Üldjuhul eraldab ülijuhte mingi oksiid, näiteks AlO või NbO.

Josephsoni kontaktis ei moodusta voolu elektronid (nagu harilikes elektrijuhtides), vaid nn Cooperi paarid, nagu see on esitatud BCS-teoorias.

See efekt on nime saanud Brian David Josephsoni järgi, kes 1962. aastal püstitas hüpoteesi, et ülijuhtivusvool võib olla ka kahe ülijuhi vahel, mis on õhukese isoleerkihiga eraldatud. Enne seda hüpoteesi oli juba kirjeldatud tunneliefekti. Esimese avaliku artikli Josephsoni efektist ja ka katselistest tõestusest kirjutasid Philip Anderson ja John Rowell.^[2]

Ülijuhtivus oli füüsikutele põnev nähtus, kuid ligi pool sajandit ei osanud keegi seletada, miks ja kuidas see tekib. Alles 1957. aastal näitasid ameeriklased John Bardeen, Leon Cooper ja Robert Schrieffer teoreetiliselt, et metalljuhi takistus kaob seetõttu, et elektronid moodustavad paarid. Sellised Cooperi paarid juhivad voolu takistuseta. Josephson oli esimene, kes ennustas ülijuhtivate Cooperi paaride tunneleerumist. Selle töö eest sai Josephson 1973. aastal füüsikaauhinna.^[3]